NIXIE NI-1 tube clock
Aeg on üks vähestest fundamentaalsetest suurustest, mida ei saa defineerida teiste suuruste kaudu. Nagu ruumi ja massi, nii defineeritakse ka aega mõõtmise kaudu. Veel on huvitav see, et Einsteini relatiivsusteooriat järgi on igal objektil nii öelda täitsa omaaeg. Aega läks, aga lõpuks sai see lampkell enam vähem kokku.
Juba aastaid olid mul ei tea kust lauasahtlis vedelemas 1970 -nendatest pärit Nixie IN-1 tüüpi indikaatorlambid. Päris jupp aega mõtlesin, et mingi kella ma neist ükspäev kokku panen. Kuna ma juhuslikult ühe nixie lampkella kunagi olin juba ehitanud, siis teadsin, et kõige suurem probleem saab olema korpus. Sestap otsustasin sedakorda korpusest esialgu üldse loobuda…. Ja kui see idee juba peas keerles, siis mõtlesin, ah loobume siis juba trükkplaadist kah 🙂
Ja kui need kaks esimesest idiootsust juba pähe tulid, siis oli ka üsna selge, et kogu see aparaat tuleb teha analoog elektroonika baasil. Üks samm sealt edasi oleks olnud veel releeloogika a nii äärmustesse ma õnneks siiski ei langenud 🙂.
Taustainfoks siis niipalju, et indikaatorlampe tutvustati esimest korda 1955 aastal Haydu vendade labori poolt. Hiljem müüdi lahendus Ameerika Burroughs ettevõttele, kes pani indikaatorlambi kaubamärgi nimeks NIXIE. Indikaatorlamp NIXIE on elektrooniline seade, mis koosneb ühest anoodist ja mitmest katoodist ja võimaldab kuvada (olenevalt tüübist) nii numbrid kui tähti. NIXIE tüüpi indikaatorlampide tootmine lõpetati 1990 aastal. Seega sellist indikaatorlampi nähes võite olla kindel, et tegemist on osakesega ajaloost. Aastatel 1950 – 1970 oli indikaatorlambid ühed põhilised info edastamise vahendid mõõteriistade ja arvutite ekraanidel. Peale seda kui indikaatorlampide tootmine 1990 aastal lõpetati on need lambid muutunud suhteliselt rariteetseks kaubaks ja mõningaid eksemplare peab tõesti tikutulega taga ajama.
Kogu see protsess võttis päris pikalt aega. Alustasin vist 2016 detsembris ja kella sain käima vahelduva eduga tegutsedes alles aprilli 2017 alguses. Peale esimest sisselülitamist tuli välja, rida probleeme. Olin teinud mitmeid näpuvigu ja mis peamine, selgus, et toiteblokki toitepingest jääb huumlahenduse tekkimiseks siiski mõned voldid väheks. Seega pidin toiteosa ringi tegema. Siis aga selgus veel üks probleem. Nimelt transistoride baasi eeltakistid sai kuidagi lambist liiga suured valitud… mistõttu ilmnes, et transistorid ei tahtnud ennast korralikult avada ja need siis üksteise järel sisse kipusid küpsema. Nüüd olen neid järgemööda vahetanud ja vähemalt hetkel tundub, et kell on tiksuma jäänud 🙂
Videoklipp:
Mõned pildid ehitusprotsessist ja aparaadist lähemalt:
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
 | |
« « Köögi energiatarbe stend Mobiiltelefoni piletivalidaatori prototüüp » »
1) Tubli töö.
2) Lahe on jälgida seda, kuidas läbi aja kõige khmmm… inetumad lahendused lähevad hinda ja muutuvad taas ilusaks. Omal ajal ei tahtnud keegi kasutada neid huumlahendusel põhinevaid indikaatoreid, vaid hinnas olid ikka LED-segmendid. Nüüd on vastupidi.
3) Skeemipesa blogis on kahetsusväärne faktiviga “kogu see aparaat tuleb teha analoog elektroonika baasil”. Nagu ma juba enne oletasin (ning YT videot vaadates sain ka reaalset kinnitust), on tegu kõige klassikalisema 32768kHz pealt digitaalselt jagatud 1Hz takti ja digitaalsete kümnendloenduritega kellaga. Analoogosa on seal ainult niipalju, et transistoritega lampide katoode tüürida.
Ehk kustkohast tuleb eksiarvamus, nagu “digitaalne” tähendaks ainult koodi ja programmeeritavust? Ka kõige tavalisem “nand” lüli on nii digitaalne kui veel olla saab, rääkimata trigeritest, loenduritest ja BCD dekooderitest.
4) Mina paneks vaskvõrest katte asemel akrüülist/pleksiklaasist paneelid ümber. Säiliks visuaalne efekt ja vaade siseehitusele.
Väljanägemine on äge. Täitsa ehtne steampunk. Natuke plekki või võrku oleks ehk tõesti kõrgema pingega osade kaitseks nii funktsionaalses kui ka esteetilise mõttes kena.
Kella skeem, mis ühe pildi peal natuke paistab, võiks ju kah olla huvilistele kättesaadav. Osta’s on neid indikaatoreid aegajalt saada, mõni huviline tahab kah endale ehk midagi sellist meisterdada. Tehnikahuvilistele suunatud lehtedel võib ju detailidest rääkida. Kes asjaga kokku on puutunud, elab lüliti kontaktide vibratsiooni probleemi lahendamisele kindlasti kaasa 🙂