Kogu see vahva ettevõtmine sai alguse juhuste soodsa kokkulangemise ning eelduste olemasolu tulemusena nagu enamuse heade asjadega ikka on. Ning algselt ei olnud mul üldse plaaniski 2. maailmasõja eelsete raadiotega tegeleda, kuna puudus kogemus ja pidasin lampide, skeemide ja oskuste puudumise tõttu seda üsna mõttetuks ettevõtmiseks. Tegelikult sai kõik tõukeimpulsi sellest, et üks tuttav taastas vana 1971. aasta Rigonda-102 töötavaks aparaadiks. Võtsin seejärel ette ühe oma isa asjade hulgas vedelenud Oktava. Mind vallutas lampide maagia, kuidas väga väheste komponentidega on võimalik maksimumi saavutada ning kuidas lambid, mis tegelikult on seest täiesti tühjad, veidral kombel võimendavad signaali. Olles Oktava häält tegema pannud, mõtlesin, et võiks kätt proovida millegi huvitavama peal. Parajasti oli osta.ee-s müügil üks 2. maailmasõja eelne Philips-456U. Kõik lambid olid olemas peale ühe. Mõtlesin, et selle saan mõne vene lambiga ikka asendada, mida mul lademeis vedeleb. Philipsiga tuli kaasa ka veel üks RET tehase Maret-5, mis oli palju halvemas seisukorras. Lakk krobeline ja puit kohati lahti niiskusest, seest täiesti roostes ja ainult 1 originaallamp alles. Kõlar ka veel puudu. Niisiis alustasin Philipsi taastamisega. Lugesin mitmeid blogisid ja uurisin tausta, mismoodi neile elusid sisse puhutakse, mis on tüüpvead ja mida üldse ei tohi teha.

Niisiis, esimese asjana, mida absoluutselt ei tohi teha on esmalt toite peale panemine, et näha kas töötab. Nii vanad raadiod ei tööta mitte mingil juhul! Toite peale laskmine võib näiteks hävitada töökorras trafo, silumisdrosseli, alalduslambi. See oleks väga suur tagasilöök, sest selliseid asju ei ole enamasti kergelt raha eest saadaval ja taastamine väga aja või/ja rahakulukas.

Et nüüd lühidalt edasi minna Maretiga, siis Philipsi peal sain käe valgeks nii puitdetailide osas kui elektriosa taastamisel ning mõtlesin, et tegelikult ma ju oleks suuteline ka legendaarse Maret-5 käivitamisega hakkama saada.
Veel üks oluline asi on see, et selliste vanade asjade taastamisega pole kiiret. Alati tasub enne tegutsemist probleemi olemust süviti lahata ja uurida kuidas teised taastajad on teinud. Youtube on väga tänuväärselt täis mitmesuguseid toredaid videosid ja Google abiga leiab foorumitest ja blogidest palju mõtteterasid üles. Midagi ära rikkudes võib asja parandamine olla väga keerukas, tülikas, kulukas.
Seega Maret-5. Ühel toredal õhtupoolikul valmistasin pinna ette ning esimese asjana peale tolmust tühjaks puhumist pildistasin ta iga külje pealt üles enne ühegi kruvi lahti keeramist. Pildistamine muutuski dokumenteerimise meetodiks, sest üles kirjutada on keeruline ja mälus detailid kustuvad. Pidades silmas just seda hetke, kui tuleb hakata raadiot kokku panema, et õiged kruvid õigetesse kohtadesse ja õiges järjekorras saaksid. Eriti oluline on aga üles pildistada elektroonikakomponentide omavahelised ühendused ja paigutused juhul, kui puudub skeem. Maretiga nii paraku oligi, et põhimõtteskeem oli puudu. Ei saanud seda ka Ringhäälingumuuseumist. Sealt öeldi, et RETi raadiote skeemid olid ärisaladus ning nad läksid kõik sõjakeerises kaotsi.

Maret-5_suur

Maret 5 enne restaureerimist

IMG_9384

Maret 5 kulunud lakk ja pragu

Kõik mis Mareti sees peidus

Kõik, mis Mareti sees peidus, jäi välimuselt samaks

Shassii_enne

Raadio sisu korpusest väljavõetuna

Niisiis pildistasin erinevate nurkade alt, et ükski ühenduse ja traadi kulgemine ei jääks segaseks ning pilditöötlusprogrammiga kirjutasin komponentide pildile peale oma suva järgi tähistuse. Seejärel joonistasin käsitsi nii palju skeemi üles kui sain. Seejuures ka detailide paigutuse. Võnkeringide kopsikud võtsin lahti, et näha kuidas poolid ja kondekad seal sees on ühendatud. Kuna mul juba oli suuremaks lahtivõtmiseks läinud, siis mõõtsin kõik komponendid üle, et ei peaks hiljem nuputama milline neist on vigane. Kruvid ja muud eemaldatud detailid paigutasin loogiliste gruppide kaupa eraldi minigrip kottidesse ja talletasin hilisemaks kasutamiseks. Kokkupanekul on sellest väga palju abi. Skeemi ülesjoonistamine ja lahtiharutamine oli üldse üks põnev tegevus, sest see pakkus palju avastamist, ikkagi kuidas RETi insenerid olid asju lahendanud, milliseid võtteid kasutanud. Mitmed võtted olid minu jaoks uudsed, või siis lampidele isikupärane. Kas või see, kuidas võredele eelpingeid tekitati või ühele lambile mitu funktsiooni anti.

Takistid olid kõik korras. Teiste taastajate kogemusele toetudes on takistid harva vigased, kuid alati tasub üle mõõta. Samuti vilkkondekad on päris korralikud ja kestavad edasi. Mis aga on kindlasti surnud, ja olid ka tegelikkuses hävinud, olid elektrolüütkondekad ja paberkondekad, mida kasutatakse toidete silumises ja mis on võrdsed või suuremad kui 10nF. Paberkondekate häda on selles, et aja jooksul tungib niiskus läbi pragude paberisse ning õli paberis kaotab oma isoleerivad omadused. Selle tulemusena on kondekate mõõdetud mahtuvused 2 või enam korda suuremad sellest, mis peale kirjutatud ning läbilöögi pinge vastavalt ka vähenenud. Sagedasti ongi paberkondekate lekkevoolud liiga suured või nad ongi täiesti lühises. Seetõttu vahetasin eranditult kõik paberkondekad välja samaväärsete ja samale pingele mõeldud kaasaegsete kondekate vastu. Philipsi sees tegin seda lihtsalt, tinutasin vana kondeka välja ning siis tinutasin uue asemele. Maret-5 on aga Philipsist väga palju haruldasem aparaat ning seal oli minu soov säilitada originaalvälimus ka šassii alla piiludes, sest vanaaegsed kondekad on omaette vaatamisväärsus. Seetõttu tühjendasin vanad kondekate kestad, mille sisse peitsin palju väiksemad kaasaegsed ja samaväärsed kondekad. Nii et väliselt vahet ei ole.Kõik see tegevus võtab rohkelt aega ja tavaliselt kui teadsin ette, et kui üht või teist operatsiooni pole võimalik normaalselt lõpule viia, siis seda ette ei võtnudki. Seda just sellepärast, et ei tekiks probleeme kadunud detailidega või unustatud protsessidega.
Elektrolüüdid olid tol ajal täiesti vedela elektrolüüdiga. Kondekat loksutades on selgelt kuulda, kuidas ta seal sees loksub. Need kondekad säiliksid tegelikult töövõimelisena, kui neid iga mõne aja tagant pingestada, et säiliks polarisatsioon. Kuid tüüpiliselt seisma jäänud ja katkiste asjadega seda ei tehta ning vanad kondekad kaotavad polarisatsiooni, alumiiniumoksiidi kiht laguneb ja kondekas hakkab lekkima ja võib ka täielikult lühistuda. Paljud kondekad lekitavad oma elektrolüüdi välja ja kuivavad täiesti. Vahel harva on võimalik vanu elektrolüütkondekaid uuesti elule ärata tasakesti pingestades, lastes uuesti tekkida alumiiniumoksiidi kihil, kuid mina otsustasin teiste komponentide tervise huvides vana kesta sisse toppida uue kondeka.

Kondekate toppimine on üpris loov tegevus, sest kondekate kestad on erinevast materjalist ning edukas toppimine algab nende õrnast lahtiharutamisest. Eriti suureks pähkliks osutusid kondekad, mis olid peidetud pragunenud tõrva sisse. Tõrv oli tolleaegses elektroonikatööstuses vist väga populaarne materjal. Võib-olla seda kutsutigi elektroonikatõrvaks. Mine sa tea. Igatahes tegin enne lahti lammutamist kondekast kipsvormi. Sulatasin vana tõrva üles ning nii sai uus. Peale vana märgistuspaberi peale kleepimist nägi tõrvkondekas välja üpris sarnane originaalile.
Šassii harutasin nii paljaks kui sain ning puhastasin liivapaberiga roostest. Sama tegin ka teiste roostes detailidega. Kuna aga uuesti tsinkimine oleks nõudnud suurusjärgu võrra rohkem tööd, mõnede originaaldetailide lõhkumist ning uuesti taastamist, siis katsin šassii ja kõik teised puhastatud metalldetailid Hammerite hõbedase värviga, mis eemalt vaadates jätab täiesti viisaka mulje. Loomulikult, enne ma proovisin värvi suvalisel metallpinnal, mitte ei läinud katsetama Mareti peal. Šassii sisemine osa oli üpris hästi säilinud ning seal roostet peaaegu ei olnudki.

Jahrelyt

Vana ja uus elektrolüüt

Vana sisse läheb uus

Vana sisse läheb uus

Vana kondekas sulab kestast välja

Vana paberkondekas sulab kestast välja

Uus kondekas sobitatakse sisse

Uus kondekas sobitatakse sisse

Modernse epovaiguga fikseerimine

Modernse epovaiguga fikseerimine

Originaali mulje jätmine originaalse tõrvaga

Originaali mulje jätmine originaalse tõrvaga

Potensiomeetri uus grafiit liugurkontakt paigas

Uue grafiitliuguriga potekas

Potensiomeetri grafiidist liugurkontaktid. Uus ja vana

Potentsiomeetri grafiidist liugurkontaktid. Uus ja vana

Omaette pähkel oli väljundtrafo. Mõõtmisel näitas see katkestus primaarmähises. Peale pikka mõtlemist ja suurt ohket, hakkasin teda lahti harutama. Kuna trafo parameetritest ei olnud mitte midagi teada, siis lugesin kõik keerud ja kihid üle ning panin kirja. See võttis päris tükk aega. Ma arvan, et trafo taastamisele kulus nii umbes 2 nädala jagu õhtuid. Ning loomulikult asus primaarmähis sekundaarmähise all.

Niisiis Maret-5 väljundtrafo parameetrid:
Sekundaarmähis: 0,75mm traat, 120 keerdu kolmes kihis.
Primaarmähis: 0,15mm traat 8500 keerdu kokku umbes 33 kihis.

l6putrafo_plekid

Väljundtrafo plekid

Primaarmähises oli kokku 13 katkestust. Mis selle põhjuseks võis olla, ei tea. Võimalik, et halvad säilitustingimused ja suured temperatuurikõikumised. Sest RETi tehas oli mähise kerimise teostanud väga kõrgel tasemel. Paberi paksus kihtide vahel oli vaid 0,035mm ning nii suur keerdude arv oli mahutatud üllatavalt väikesele ruumalale.
Primaarmähist ma päris lõpuni lahti ei harutanud, sest jõudes viimase katkestuseni tinutasin uue ja vana traadi otsad kokku ja hakkasin kihte taastama. Nii jäid lahti kerimata viimased paar või kolm kihti.
Kuna oletasin, et ma ei suuda nii suurt kerimistihedust saavutada kui seda EW aegu RETi tehases tehti, siis kohe valisin peenema traadi. Kasutasin 0,12mm traati. Et ühele kihile rohkem keerde läheks ja sama keerdude arv tuleks. Vahekihis kasutasin sama vanaegset paberit uuesti, sest ma kujutan ette, et sarnase kaasaegse paberi leidmiseks oleks päris kaua aega ja vaeva kulunud. Ning paksem paber oleks trafo parameetrid paigast löönud.
Ka trafo plekk oli väga roostes, kuid seda ma väga oluliselt ei puhastanud, ainult et lahtine rooste ära saada. Tulemus oli täiesti rahuldav ja toimiv.

Skaala paber oli ajahamba poolt väga puretud. Täis plekke ja väga kolletunud. Skaneerisin selle sisse, puhastasin digitaalselt ning trükkisin uue. Sai väga kena, nagu oleks otse tehasest tulnud. Vana paberi jätsin uue alla peitu.
Skaala nööri võtsin ühest vanast kannibaliseeritud Rigondast. Sobis väga hästi.
Potentsiomeetrid vajasid aga hoolt. Loomulikult olid kontaktid mustad ja vajasid puhastamist. Mis tähendas potentsiomeetrite lahtivõtmist. Õnneks ei olnud takisti pind väga kulunud ning seda ei olnud vaja asendada. Sellega mul vedas seekord. On tulnud nihutada kontaktitsentrit vähem kulunud pinna kohale ja on tulnud kontaktgrafiit asendada.
Pöördkondekas tundus töökorras olevat. Puhastasin teda vaid ülipeene liivapaberiga ning asendasin ammu elastsuse kaotanud kummist amortisaatorid. Need leidsin kusagilt Bauhausist veetorude tihendite nime alt.

uus_siferblaat

Uus ja vana skaala

trimmerkondekas

Trimmerkondekas. Mahtuvust muudetakse plaatide omavahelise kauguse reguleerimisega!

Puitosa taastamise võtsin ette kõige viimasena. Vaatasin kuidas ja mida on teised taastajad teinud. Esimese asjana tuli kõik lahtised detailid uuesti kinni liimida ning irvakil servad samuti survestada ja kinni liimida. PVA kõlbas väga hästi selleks. Leidsin, et olemasolev lakk on liiga halvas seisundis, et teda säilitada. Seega läks lakk täiesti maha. Kuni puiduni välja. Tuli leida õige peits ja uuesti peitsida. Sest Maretid on kõik nii tehtud. Kodumaine peitsitud kask, millele on peale pandud lakk. Ei mingit spooni! Kuna mul lakkimiskogemused puudusid, siis pidin eelnevalt teiste pindade peal harjutama, et soovitud tulemus saada. Võtsin lõpuks täiesti kaasaegse vee baasil poolläikiva laki ning see sobis väga hästi. Kogu kunst seisneb aga selles, et tuleb piisavalt ühtlase kihiga lakk peale kanda, lasta tal kuivada ning siis ülipeene liivapaberiga konarused maha võtta. Siis uuesti lakkida, kuni puidu struktuurid alt kaovad ja pintsli jäljed samuti. Ning neid kihte sai päris kõvasti. Üle viie ma arvan. Viimaste kihtide lihvimine läheb aga eriti peeneks ning seda peaks tegema juba vesilihviga. Kuid peitsida tuleb ka paar korda. Peale peitsimist tuleb peene liivapaberiga lihvida, et puidu struktuur kaoks ja siis uuesti peitsima, kuni pind on lakkimiseks piisavalt sile.

peitsitud_kast

Peitsitud kast

esimene_lakk

Esimene lakk

Kui aga vana laki all on spoon, siis selle säilitamise nimel tuleb laki kiht maha nühkida käsitsi ja hoolikalt, et ükski spooni nurk liiga õhukeseks ei muutuks. Muidu tuleb mõelda ka spooni vahetamisele.

Kui varasemad kogemused puuduvad, on soovitav kas mõne puutöö meistri kätte see kast viia, või mõne muu väheväärtusliku puitpinna peal enne proovida ja katsetada.
Maretil on veel üks värvitud detail – raam ümber skaala ja kõlari. Ilmselgelt oli see pleekinud ja ammu ei olnud sama värvi mis ennegi. Lisaks olid tal täksid ja värvikahjustused. Õnneks olid lahtivõtmisel sellised kohad, mis olid pleekimata ning selle järgi sai uus poolläikiv värvitoon leitud.

Kõlari riie. Olemasolev kõlari riie oli väljakannatamatult must ning auguga. Uut pole aga kuigi lihtne hankida. Vaatasin, et kui riiet nihutada, õnnestub suurem osa august ära peita. Seega läks riie pesusse ning välja tuli peeaegu uus riie. Loomulikult oli tegemist käsipesuga, sest riide niidid ei või liigselt otsast hargneda. Tagasi sai ta liimitud ja eelpingestatud nii nagu ta kunagi oli.

Kõlar sai asendatud Rigondast saadud lairiba valjukaga. See täiesti juhuslikult sobis nii mõõtude kui takistuse poolest väga täpselt. Olles eelnevalt läbi lapanud nõukogude lampraadiote kataloogid, et leida sobilikku raadiot, kust valjukas välja võtta. Neid vanu ronte ikka liigub. Vähemalt seniks, kuni päris originaalvaljuka kusagilt saab.

Toitejuhtmed oli keegi kavalpea lihtsalt ära lõiganud. Oli natuke nuputamist, millised need originaalis välja nägid. Hetkel ma ei saanudki originaalisarnast juhet valmis. Küll aga ei kasutanud ma plastik isolatsiooniga juhtmeid, vaid peitsin juhtmed õige värviga värvitud kingapaelte sisse. Nagu oleks riidest isolatsiooniga juhe. Omal ajal olid seal otsas tavalised banaanpistikud kõrgepinge jaoks ja kruviklemmid 2V aku jaoks.

shassii_enne-v

Šassii enne

shassii_peale-v4

Šassii pärast

riide_kuivatamine

Riide kuivatamine

retmaret5_2

Maret 5 lõpptulemus

Toiteallikad

Internetis leidub päris palju omaaegsete anoodpatareide pappkestade skaneeringuid. Võtsin ühe suvalise, kuhu mahtus piisavalt 9V patareisid sisse, et 90V kätte saaks. Trükkisin skaneeringud õiges mõõdus välja ning liimisin papile, millest sai anoodaku karp. Anoodvoolu tarvitab Maret-5 oma originaallampidega äärmiselt vähe. Vaid 2,3mA!!! Vot, milleks RETi insenerid olid suutelised! Samal ajal võtsid teised analoogsed raadiod 2-3x rohkem voolu. Anoodpatareid maksid tol ajal nii 1/3 kuupalgast ning nad pidid seetõttu kestma kaua, et aparaat rahva seas ja eriti elektrita maapiirkondades populaarsust leiaks. Nii võis IKA suur anood vastu pidada terve aasta. IKA oli suurim anoodpatareide tootja Eestis, mis isegi eksportis arvestatava osa oma toodangust. Mul on isegi üks Ringhäälingumuuseumist saadud skaneeringute järgi tehtud IKA anoodpatarei.
2V küttetoide on problemaatilisem. Eestis on hetkel saadaval ainult 5AH pliiaku elemendid. Originaalis olid kütte toite akud 2V ja 40-80AH mahutavusega. Ees ootab ühe sellise aku taastamine. Maret-5 küttevoolu tarve on 0,5A. Seega omaaegse 60Ah akuga oleks pidanud ta vastu pidama 120h kuulamist. Iga päev paar tunnikest kuulamist keskmiselt lubas akul vastu pidada 2 kuud. Akut käidi laadimas kas kusagil küla peal kus oli laadija ja elekter või spetsiaalsetes laadimispunktides. Müüdi ka tuulegeneraatoreid akude laadimiseks. Lisaks akudele ja anoodpatareidele toodeti neidki kohapeal.
Maretil on üks huvitav lüliti. Nö. normaalrežiim ja ökorežiim. Viimases on heli küll pisut vaiksem, kuid voolutarve langeb 4mA pealt 2,3mA peale ning see saavutatakse äärmiselt lihtsalt. Nimelt katoodimaandus ja muu maandus on eraldatud takistiga, mis tekitab muu maanduse ja katoodimaanduse vahele negatiivse pingelangu. See lüliti lihtsal jätab vahele veelgi suurema takisti, eelpingestades kõikide lampide võred veelgi negatiivsemalt piirates selle läbi anoodvoolu.

myhlverk_aku-radiosuperlux

Originaalaku ‘Radio Super Lux’ Türi muuseumis

mareti_toide

Mareti toide

Mareti käivitamine

Maret on nii lihtne, et seal polegi eriti midagi käivitada, kui skeem on õigesti koos. Põhimõtteliselt on tegemist positiivse tagasisidega (regeneratiiv) otsevastuvõtjaga. Kõrgsagedus osa on kaheastmeline. Seal on 2 üheaegselt häälestatavat võnkeringi, mille vahel on 2 lampi võimenditena (Marconi Z21). Üks lampides on puhtalt sisendvõimendi ning teise lambi väljundist võetakse signaal ja antakse uuesti sama lambi sisendisse ning tagasi antava signaali tugevust reguleeritakse eraldi pöördkondekaga. Sellise nipiga saavutatakse küllalt suur võimendus. Teine Z21 toimib veel ka detektorina – võre lekke detektor (siin on pikemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Grid-leak_detector )
Peale kõrgsageduskomponendi filtreerimist võimsustetrood KT21 võimendab helisignaali valjuhääldi jaoks piisavaks.
Juhtus nii, et pingestamisel hakkaski raadio kohe krõbisema ning püüdis ka mõne jaama kohe kinni. Seega selles osas pääsesin lihtsalt. Kuna meil kesklaine jaamadega on halvasti, lähimad kuuldavad asuvad nii 500km ja enama kaugusel, siis peab ootama kaugemat levi, mis tekib peale päikeseloojangut. Päevasel ajal ei ole mõtet Maretit kruttida, sealt ei tule midagi. Hiljem kruttisin veel võnkeringide häälestustrimmereid, et mõlemad võnkeringid oleks võimalikult samal sagedusel kogu riba ulatuses resonantsis. See on otsevastuvõtjates kõige raskemini saavutatav ja pidev häda.
Antenniks ei sobi lihtsalt jupp traati. Mareti jaoks peab antenn olema korralik. Selleks kasutasin 20m traati, mille otse aknast välja vedasin ning sellega töötas Maret-5 suurepäraselt.

Töötav Maret on kuulatav selles videos:

Vanadest lampidest.

Marconi KT21

Otsekütte niit, samal ajal ka Baarium oksiidiga kaetud katood on vaevu näha.

Maret-5 on kasutuses Inglismaal toodetud Marconi-Osram otsekütte lambid. Otseküte tähendab seda, et katoodiks on see sama hõõgniit, mida kuumutatakse. See on küll ökonoomsem viis katoodi kuumutamiseks, kuid sellel on omad puudused. Näiteks see, et katoodi kütteniidi erinevad osad on võre suhtes erineva eelpingestusega. Nii on üks ots 0V ja teine ots 2V. Sellest ka erinev emissioon katoodi erinevatest osadest.
Vanu lampe on küllalt keeruline leida ning peab päris kaua googeldama ja ebay-s peale passima. Eelistada tuleks kindlasti mõõdetud lampe, mis kindlapeale töötavad. Transpordiks peavad nad olema pakitud väga pehmelt. Nimelt on vanad lambid palju õrnemad kaasaegsetest. Asjatundmatu müüja võib sedasi vana lambi ära lõhkuda. Huvitaval kombel jõudsin oma otsingutega ühe Soome lambikoguja juurde, kes oli nõus mulle vajalikud lambid müüma ainult seetõttu, et ta teadis, et see läks vana raadio taastamiseks, mitte mõnesse kitarri või helivõimu projekti. Käisin isiklikult lampidel Soomes järgi ja kohtusin selle lambikogujaga. Tema kogu on väga muljetavaldav. Tal on laod kahes erinevas kohas minu KT21 otsimine võttis tal aega terve nädala. Leidus lausa 2 lampi, aga teise hõõgniit oli puruks. Sain tema käest teada palju huvitavaid asju, millest mul varem aimugi ei olnud, nii et tasub inimestega kohtuda ja suhelda. KT21 läks mulle maksma ainult 18 eurot. Üldiselt on KT21 ja teised sarnased Marconi lambid piisavalt haruldased, et neil puudub pidev nõudlus ja pakkumine, mistõttu neid ostetakse ja müüakse üpris suvaliste hindadega. Olen näinud hindasid mõnest eurost kuni 150 euroni. KT2 on vast kõige levinum ja mõne jaoks e-bay ajalugu ei näitagi. Nagu HD22.
Alati leiab ka asenduse originaallambile, kuid nii vanadel aparaatidel tuleks siiski eelistada originaale, sest teda ei taastata pidevaks kuulamiseks ning valed lambid mõttetult vähendavad nähtud vaeva väärtust liiga palju. Kui on tingimata vaja iga päev lampraadiot kuulata, siis leiduvad uuema aja lampraadiod, mis töötavad ka FM’s ja mille lampe on jalaga segada.
Vanu lampe on võimalik teatava määrani taastada, kuid sellest võib rääkida järgmine kord ja siis ka rohkem katoodimaterjalidest ja miks lambid kustuvad.

Kokkuvõtte

Kokkuvõtteks võib öelda, et mul kulus 4 kuud kahe raadio taastamiseks. See võttis praktiliselt kogu mu vaba aja, kuid ma tegin seda nauditava mõnuga ja kuhugi kiirustamata eelnevalt veendudes, et teen õigeid asju. Sinna mahtus palju lugemist, googeldamist ja õppimist koos kogemuste omandamisega. Ning uskumatu asi saigi teoks, üks legendaarne Eestis valmistatud raadioaparaat hakkas jälle tööle ja näeb välja nii, nagu ta oleks just tehasest tulnud. Mille üle on mul ääretult hea meel. Sai väike killuke eesti ajalugu taastatud.