Mängust Inseneriks!
Olen mõelnud, mis Mind on “tõuganud” püüdlema inseneriks. Julgen arvata, et sellised ägedad mänguasjad on vägagi suure tuleviku mõjutusega. Kool pakkub ainult pealesunnitud teoreetilist tarkust ja loovus jääb tagaplaanile. Konstruktormänguasjad arendavad lapses huvi ja uudishimu. Tekkib ju pidev soov teha konstruktori osadest midagi veel ägedamat kui varem. Laps areneb ja seda ütlen Ma enda lapsepõlve kogemusest. Kindlasti tuleviku karijääri valikul lähtutakse lapsepõlve mälestustest.Pärast lühikest “vestlust” endaga, mõistan, et Minu lapsepõlve peamiseks mõjutuseks karijääri valikul olid Mu vanemad, sugulased ning konstruktormänguasjad. Esimene pool on laste motiveerimine, mis on iseenesest mõistetav. Teine pool on konstruktormänguasjad, mis on üks osa investeering lapse tulevikku.
Paljud konstruktor mänguasjad aga tapavad loovuse. Kuidas? Väga lihtsalt – pildiga. Kui Ma oleksin laps ja saaksin konstruktori, kus karbi peal on pilt, et pean ehitama lennuki, siis ma hakkangi ehitama ainult lennukeid. Kuigi sama konstruktoriga oleks võimalik ehitada ka lahe inimkujuline robot. Mul endal kodus oli konstruktori komponendid ühes valges plastikämbris, ilma igasuguse pildist eeskujuta -loomingulisust ja uudishimu jätkus aastateks.
Ma isiklikult valiks mängukonstruktorit võimalikult primitiivsetest detailidest, mille vahel oleks võimalik sooritada ühendusi. Sellise lähenemisega on võimalik paindlikumalt ehitada ägedaid asju. Ma ettevõtte nimesid ei nimeta, selle jätan lugeja enda mõelda. Kohekindlasti ma ei soovita kinkida lapsele lihtsalt niisama kaugjuhitavaid mänguasju vms, sest need pärsivad loovust (eriti kui tööpõhimõttelist tausta mitte selgitada) ja konstruktiivset nutikust, sellisel juhul on need lihtsalt elekroonilised vidinad.
Arvan, et mängukonstruktor peab olema võimalikult primitiivsetest detailidest, mida on võimalik oma vahel üheduste teel siduda. Lisaks võimalikult kulumis ja töökindlad komponendid. Enne kinkimist võtta konstruktori elemendid karbist välja st ära näita eeskuju pilte lapsele. Hiljem kui aeg läheb mööda võib eeskuju pildi tagantjärgi kinkida.
Kuna Skeemipesa on tehnika inimestele suunatud, siis küsimus on järgmine:
Miks Te tegelete tehnikaga ja kuidas jõudsite selleni?
« « Tuulegeneraatori koormus Mõtteid lugev iPhone talletab huvitekitava automaatselt videona » »
Mina mäletan oma lapsepõlvest, kuidas uurisin huviga juhendite vihikut, mis tuli kaasa konstruktoriga, mida ingliskeelses maailmas nimetatakse “erector set” või “meccano”. Teate, see, mis koosneb auklikest metall liistudest ja poltidest. Too konkreetne kandis nime “konstruktor-1M” ja pärines Novosibirski kondensaatorite tehasest (ei, mul pole nii hea mälu, mul on see lihtsalt siiamaani alles). Sirvsin vihikut, aga mitte ühtegi projekti – juhdi järgi ega improviseeritut – valmis ei õnnestunud teha. Ilmselt olin väiksena liiga kohmakas, et nõukogude kvaliteediga polte kinni-lahti keerata. See eest kõigi teiste konstruktoritega kodus ja külas tegin imesid, mis teisi lapsi hämmastasid.
Ma leian, et see juhendivihik oli üks oluline tähis – esimene kokkupuude tehniliste joonistega, kuigi ainult üks ülevaatlik selge pilt projekti kohta. Aga isegi selle kiuste, et ma midagi kokku panna ei saanud, oli selles midagi erilist ja midagi väga tehnilist.
Tõepoolest too meccano erineb tänapäeva legost selle poolest, et seal oli ohtralt ja suvaliselt juppe, mitte täpselt ühe valmis asja tükid. Aga kui lego kaanepildi kasulikkus on kaheldav, siis joonistel on oma väärtus.
Minu soovitus neile, kes lastele kinkide valimine käsil – palun ärge magage maha võimalust ka tüdrukutele tehnilise suunitlusega mänguasju kinkida. Ma ei tea, mis minust oleks saanud, kui mul poleks olnud venda, kellele kõik huvitavad mänguasjad toodi…
Ja vastan siis küsimusele ka, kuidas tehnika valda jõudsin.
Ma jõudsin suure hilinemisega 😀
Kuidagi teismeliseeas läks see ehitamine tahaplaanile, ilmselt koolihariduse kallutatuse ja kodus minu huvile toetuse puudumise tõttu (siis polnud enam vennast ka kasu). Ja sai taas-avastatud alles päris täiskasvanuna.
Tänapäeval ei ole probleemiks mitte niivõrd joonised (mis niikuinii kaovad varsti ära kuhugi kapi alla või väikevenna hambusse ja hea ongi) kuivõrd konstruktorid, millest saabki teha täpselt üht asja. Seisatage poes korraks Lego riiuli ees ja saate aru, millest ma räägin. Lapsele toodi just üks selline, ma panin seda ise näpuga joonises järge ajades unikaalse kujuga tükkidest jupp aega kokku. Ilma jooniseta ei oleks suutnud ilmselt ning nonde tükkidega ka suurt muud peale hakata ei ole.