Maailma võimsaim 800 kV DC konverter-trafo

Maailma võimsaim ±800 kV DC konverter-trafo. Ehitati 2010 aastal Saksamaal Nümberg´is ettevõtte Siemensi Energy poolt ja oli mõeldud Xiangjiaba ning Shanghai vahelise 2000 km pikuse alalispinge 6400 MW ülekandevõimsuse tagamiseks. Hetkel peaks see olema ka maailma pikim ja võimsaim alalispinge ühendus, mis liidab omavahel Jinsha jõe ülemjooksul oleva hüdroelektrijaama Xiangjiaba, Kesk- Hiinas ja rannikul oleva megalinna Shanghai.

800kV_HVDC_transformer

Maailma võimsaim ±800 kV DC konverter trafo.

 

800 kV

Maailma võimsaim ±800 kV DC elektriliin

Xiangjiaba hüdroelektrijaama ehitus

Xiangjiaba hüdroelektrijaama ehitus

Trafo transport oli omaette väljakutse, neid oli vaja kokku viis tükki ja ühe trafo kaal oli ca 380 tonni. Väike ülevaade konverter trafo transpordist on nähtav siin:

https://youtu.be/IQUY6Pd0S_E

Loe lisaks:

Teeme ise mahtuvusrelee

Milline oli automaatika ja robootika iseehitajate seas eelmise sajandi 60-tel aastatel?

Leidsin pööningult ühe vana ajakirja-väljalõike. See artikkel on ilmselt veel vanem kui mina ise, täpset väljalaskeaastat ei suudagi praegu tuvastada. DIY projekti nimi on “Teeme ise mahtuvusrelee” ja kirjeldus ütleb, et “relee rakendub, kui te lähenete selle antennile”.

Detaile on minimaalselt – üks raadiolamp, täpsemalt pentood 6K7, üks trafo lambi kütteks, võnkering pooli ja paari kondensaatoriga ning relee, mis seadme väljundile pinget lülitab. Igati jõukohane tollasele koolipoisile. Ainult et juppide nominaale ei ole millegipärast skeemil välja toodud. Asjaolu, et skeem saab toidet otse 220V vooluvõrgust, ei olnud takistuseks selle ehituskirjelduse avaldamiseks pioneeridele mõeldud ajakirjas. Julge hundi näpud olid tahmased ja ohutustehnika oli nõrkadele. :)

Moodsal ajal peaks vist juurde kirjutama, et ärge seda kodus järele proovige! Kui te just ei tea, mida te teete.

mahtuvusrelee001

CodeBreaker. I want to play a game…

Millega tegu? Ei ei- tegu ei ole mingisuguse Alan Turningu bombe edasiarendusega. Minu arendatud seadmega peaks saama seltskonnas nalja ja selle tegevuse kõrvalt natuke mälulihast treenida.

Miks CodeBreaker? Selle idee sain  ühest arendavast mängust, mille nime enam ammugi ei mäleta aga midagi sarnast ta minu väljamõelduga võis olla. Selle point oli murda mitmekohaline kood x käiguga. Protsessi jooksul sai vihjeid, kas arvatud number on suurem, väiksem või hea “õnne” korral õige. Mida ei olnud, oli huvitav lõpp. Miks mitte natuke kruvida pingeid?

Minu programmi algoritm on järgmine: Kasutaja saab mängu sisenedes valida endale elude arvu. Edasi peab ta ära arvama kolmekohalise suvaliselt genereeritud koodi. Numbreid saab kasutaja pakkuda järjest ja iga kord annab programm tagasisidet. Peale igat ebaõnnestunud koodi sisestamist läheb alla üks elu. Mäng kestab kuni elud saavad otsa. Juhul kui elud saavad otsa teeb relee paar klõpsu :) ja kui kasutaja peaks soovima saab ta alustada uuesti.

Kuidas see välja näeb? Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

landscape2

Millest ta koosneb? Seadme südameks on PIC18F2520. LCD RC2004A-GHW-CSV ,mida ei soovita- tahab toiteklemmile 3,3V, kuigi ülejäänud süsteem 5V. Pingeregulaator on väga populaarne KA78R05 ja 3,3VDC jaoks on suvaline maha joodetud  regulaator. Ega seal muud midagi erilist ei olegi. PIC ise töötab sisemise ossilaaotriga.

Vaatame sisse ka? Puurimisega oleks võinud natuke rahulikult võtta. Oleks peaaegu korpuse ära rikkunud. Kõik komponendid on hoolikalt kestast eraldatud.

codebreaker inside out

Pordi A küljes on nupud ja BPJ transistor, mis juhib releed HFKW/005-1ZW. Kes tähelepanelikult vaatab siis näeb, et läbi relee klemmide on eraldi toiteallikast toidetud 38’se ülekandeteguriga 3VA trafo primaarmähis. Sekundaarahela üks klemm on kestas ja teisel on ühendus kestast isoleerteibiga isoleeritud kaanega.

Edasi läheb igavaks…

Mis tarkvara kasutasin?

Kompilaarorina kasutasin PIC CCS kompilaatorit, mis peaks olema algajatele väga sobilik. Väga lihtne kasutajaliides ja omab väga palju teeke. Kõige suuremaks eeliseks on  suur ja aktiivne foorum, kust saab üht-teist huvitavat. Kõige suurem puudus on see, et minu teada on tegemist tasulise tarkvaraga.

Trükkplaadi kavandi tegemiseks leidsin minumeelest SUPER lahenduse, mis on Fritzing. Seal on sadu arendusplaate ja tegu on alles arendusjärgus oleva tarkvaraga. See võib olla kunagi prototüüpimise maailmas olla suur sõna. Lisan mõned linkid väljundist: http://www.docdroid.net/znhv/codebreaker-bb3.pdf.html http://www.docdroid.net/znhw/codebreaker-schem3.pdf.html Kusjuures skeem ja komponentide paigutus tekib pralleelselt.

fritzing

Koodi testisin Proteus ISISes, mis on küll hea programmi loogika kiireks kontrolliks aga prototüüpida seal ei soovita. Ei ole fakt, et kui töötab simuulereiskeskkonnas, siis töötab ka prototüübil.

TehnoHack. Olen kindel, et Heigo juba jagas seda blogilugu viitamaks, et üks üritusel lõpetamata jäänud projekt sai lõpuks valmis. Sellest üritusest on mul jäänud ainult positiivsed emotsioonid välja arvatud see, et jätsin seadme reaalseks kokkupanemiseks  natuke vähe aega ja asi jäi poolikuks. Kõigile, kes lugedes minu blogilugu kaaluvad järgmine aasta üritusele minemist, siis ärge isegi mõelge. Minge! Loomulikult enne üritust võiks natuke ette valmistada 😉

Edu!

Geigeri loendur

Tooteloome ja leiunduse õppeaine raames pidime ise midagi huvitavat valmis ehitama. Peale pikka kaalumist Enigma masina, Geigeri loenduri ja muude ägedate (aga suhteliselt kasutute) leiutiste vahel otsustasime kamraadiga kokku hakata panema Geigeri loendurit.

Idee tundus kõige ahvatlevam just selle praktilisuse pärast. Geigeri loendur, sest mõtlesime, et lahe oleks käia ringi ja uurida erinevate kohtade radioaktiivsuse taset.

Natukene radioaktiivsusest:

Geigeri loendurist:

Geigeri loendur mõõdab kiirguse kahjulikku mõju organismile. Ühikuks on 1 Sv (Siivert).

Igal pool ümbritseb meid veidikene radioaktiivset kiirgust, ka meie ise kiirgame. Üldiselt on taustkiirgus kuskil 0,27 mikroSv/h. 3 siivertit on juba eluohtlik ja võrdluseks toon ka välja, et Fukushima niiöelda “hotspot” kiirgab 10 Sv/h.

Kuidas tegime:

Aega oli meil seda teha praktiliselt ainult poolteist kuud seega pidime midagi kiiresti välja mõtlema.

Skeemi leidsime internetist koos vajalike osadega (otsustasime aja kokkuhoiu mõttes osta valmis tehtud trükkplaadi ja eelprogrammeeritud kontrolleri). Ainuke probleem seisnes mõõtetorus – neid ei ole eriti saada ja on suhteliselt kallid. Selle tõttu otsustasime tellida kõik asjad koos, et kui kätte saame, saab kohe meisterdama hakata.

Geigeri loenduri põhiosaks (nagu eelnevalt juba mainitud) on mõõteapea. Tavaliselt on selleks GM torud, mille sees on ergastuse piiril olev gaas (Ne+Ar+Br). Kui radioaktiivne osake satub toru sisse, ergastab see gaasi nii, et torus tekivad väikesed lahendused. Lahenduse tagajärjel hakkab toru läbima vool, mida loendur registreerib. Töötamiseks peab mõõtepeal olema suhteliselt suur pinge (<400V).

Selle tõttu peab geigeri loenduril olema sisse ehitatud pinge tõstmise osa. Üldiselt kasutatakse trafoga pinge tõstmist aga meie pidime teist moodi lähenema (trafod on kallid :) ). Kasutatud ahela skeemi on näha allpool:

Selles skeemis saadakse kõrge pinge pingeimpulssidena, kuni 450 V.

ahela skeemKui jupid olid käes, oli aeg plaati kokku panema hakata.

See osutus parajaks väljakutseks, sest minule oli see esimene kord sellist asja joota (aga õnneks on kõik teised “targemad” ja tulevad õpetama).

IMAG0537IMAG0552

Jälgides soovitusi alustasin kõige väiksematest ehk plaadile lähemal olevatest osadest kuni lõpuks jõudsin suurimate osadeni. Minu jaoks oli see superhuvitav ja jäin oma tööga väga rahule.

Selleks, et tööga edasi minna tuli ka toiteosa välja mõelda. Kaaludes mitmeid võimalusi, leidsime et kõige parem (ja kiiremini teostatavam) oleks ühendada 9V-ne patarei läbi pingestabilisaatori LM7805.

Esmasel ühendamisel oli aga üllatus suur – skeem ei läinud tööle, indikaator ei põlenud ja LED ekraan ka ei “helendanud” lubavalt. Hakkasime siis viga otsima ja pärast mitmepäevast otsimist leidsime et viga oli ühes väikses lülitis, mis oli tagurpidi läinud. Viga parandatud saime skeemi tööle aga ekraan ikka ei põlenud. No seda viga otsisime ja Googeldasime ikka täiega kaua. Lõpuks kui olime peaaegu alla andnud lendas mööda lause:” Kas te kontrasti ikka kontrollisite?” Tuligi välja, et ekraani kontrast oli lihtsalt maha keeratud ja ekraanilt ei näinud midagi. Parandasime selle ära.

Testimine:

Ennem mõõtepea ühendamist tuli viimast ka testida, et kas kontroller saab ikka andmed kätte ja et kas kõrgepinge osa peal on piisavalt palju/vähe pinget peal.

Lõpuks, kui saime loenduri tööle oli vaid vaja leida radioaktiivset materjali (how hard can that be??).

Proovimise läbi TTÜ vanimad keldrid I ja II korpuse all aga õnneks seal ei läinud – tuulutus oli liiga hea (Põhja-Eestis koguneb halva ventilatsiooniga keldritesse radooni, mis on radioaktiivne ja võib hakata tervist kahjustama).

Lõpuks lendasime sisse Füüsika instituuti, lootuses et neil on meile midagi pakkuda. Õnneks saime tänu sealsetele inimestele mõnda radioaktiivset proovi testida. Siinkohal suur tänu Anu Sõrmusele :)

Tulemusega olime rahul ning tänu sellele sai õppeaine arvestuse üks etapp tehtud 😉

Kahjuks saab siin testidest ainult ühte näidata, sest teine video on liiga suur :(. Selles videos testime Kiievi tänavatolmu, mis on kogutud kuu aega pärast Chernobyl’i õnnetust. Tuleb meeles pidada, et 30 aastat on möödas ja seega on suurem osa radioaktiivsetest osakestest juba pooldunud. Lisaks tolmule testisime ka osades suitsuandurites kasutatavat osa, mis sisaldab Ameriitsiumi. Selle peale saime loendurilt korraliku “vastuse” ja tulemuse, mis pani mind nüüdsest ostma ainult optilisi suitsuandureid…

18″ valjuhääldi mähise taastamine

Nokitsejale hakkab ikka silma kui kuskil miskit head, aga putitamist vajavat liikvel on. Nii juhtus ka minuga. Osta.ee keskonnas pakuti 18″  vigast kontserdi valjukat, mis pärines Studiomaster LX 18 kastist. Peale väikest mõtlemist sai otsustatud, kui hind liiga kõrgeks ei lähe võtan ära. Nii ka läks ja soodsa hinnaga sai omandatud heas seisukorras valjuhääldi.

Kõik oli ilus ja tore, aga kuna oli tegu siiski defektse elemendiga siis häält ta kahjuks ei teinud. Peale visuaalseid kontrolle tuli tõdeda, et viga peab olema siiski valjhääldi südames, ehk mähises. Tükk tööd ja pusimist ning membraan eraldus valjuhääldi metall korvist ilusti. Seejärel oli selge ka antud elemendi vaikimis põhjus, mähis oli saanud tugevaid kuuma kahjustusi, mis olid rikkunud isolatsiooni ja lõpuks tekitanud ühes keerus katkestuse. Tuli valida, kas paigaldada uus mähis, kerida uus mähis või tõdeda, et siit enam häält ei tule. Kuna vahetus oleks eeldanud vana pooli aluse eemaldamist, aga seda tööd teha ei soovinud, samuti ei tulnud mõttessegi jätta parandamine pooleli, sest selle eesmärgiga ta soetatud sai, et korda teha jäi üle ainult mähkida uus mähis.

Sellega aga kaasnesid mõned probleemid. kuna tegu on 4″ ehk 100mm läbimõõduga mähisega siis  mähkimiseks peab tegema küllaltki suure pooli aluse, sest muidu pole võimalik tugevat ja tihedat mähist kerida. See eeldas aga treimise võimalust, sest ideaalses mõõdus silindrit polnud kuskilt võtta. Valik materjali osas langes saare puust südamikule, mis on tugev ja samas hästi töödeldav. Treipinki selleks tööks oli võimalik kasutada TTÜ Mektory puidulaboris.

Saare puust südamiku mähise kerimiseks

Saare puust südamiku mähise kerimiseks

Kuna puidu puhul on tegu siiski materjaliga, mis muudab õhuniiskuse abil oma mõõtmeid parajal määral, sai treitud südamik natuke peenem, et hiljem saaks erineva paksusega paberi lehtedega silindri läbimõõdu võimalikult täpseks. Paber on hea ka hiljem mähise eemaldamisel südamikult.

Südamikule paigutatud põlenud mähis

Südamikule paigutatud põlenud mähis

Muidugi tuli selle töö juures järgida mõõte ja olla selles osas täpne. Mõõte riistadeks sellise töö juures sobivad hästi mikromeeter ja suure täpsusega nihik(silindri mõõtude mõõtmiseks). Vana mähise traadi mõõtmise järel oli selge, et on vaja traati läbimõõduga 0.35mm, kuna kahjuks polnud sellist võtta, sai kasutatud lähimat võtta olnud mõõtu ehk 0.38mm-se läbimõõduga traati. See küll tekitas riski, et kui mähise üld läbimõõt suureneb ei mahu see enam magnet pilusse, aga kuna see vahe oli väga väike siis seda probleemi montaaži käigus ei tekkinud.

Mähise kerimis rakiseks kasutatud rack-i raam

Mähise kerimis rakiseks kasutatud rack-i raam

Et oleks mugav seda tööd teha on hea kui asjad asuvad töö kõrgustel ja on kindlalt fikseeritud. Selleks ostarbeks sobis  väga hästi TTÜ Energeetikateaduskonna töökojas paiknenud tühi rack-i kest kuhu vahele südamikuks olnud puit silinder keermelattidega kinnitaud sai. See tagas õige töö kõrguse ja andis võimaluse pooli alust vabalt keerata.

Vana ja uus mähis, vastavlt vasakul ja paremal.

Vana ja uus mähis, vastavlt vasakul ja paremal.

Vana mähis eemaldatud sai hakata uut kerima. Uus mähis sai mähitud tihedalt ja pidevalt lakiga kokku tehtud tagamaks hiljem monoliitset tulemust. Lõpptulemus oli rahuldav, sest uus mähis õnnestus mähkida eriliste probleemideta ja mähise üldine läbimõõt kasvas kõigest 0,05mm jagu.

Studioosuse kasutamine mähise tsentreerimiseks

Studioosuse kasutamine mähise tsentreerimiseks

Keerukaks osaks oli valjuhääldi kokku liimimine pärast mähise otste ühendamist. Nimelt oli vaja see paigutada ideaalselt magnet pilu keskele, nii et mähis kuskilt korpust ei puuduks. Selleks otstarbeks on väga sobilik taas kasutada paberit, mida saab keerata mähise sisse magnet pilu ja mähise vahele, tekitades niimoodi võrdse kauguse mähise ja magneti südamiku vahele.

Valjuhääldi pärast liimimist, tikutoos mõõtkavaks

Valjuhääldi pärast liimimist, tikutoos mõõtkavaks

Pärast liimi kuivamist ja paberi eemaldamist südamiku ja mähise vahelt sai kergusega tõdeda, et kogu töö on vilja kandnud, sest kuskilt mähis vastu ei käinud ja võimendiga ühendamise järel kostus sealt ka kauaoodatud heli. Jäi ainult tolmukuppel peale liimida ja tõdeda et võetud risk ja vaev on ennast ära tasunud. Jääb ainult valjuhääldi kasti paigutada ja ühendada sobiliku võimendiga. Ka naabrid on kindlasti “rõõmsad” kui selline mürkas teisel pool seina mängima hakkab.

Väike ülevaade lõpptulemusest:

Kuidas ehitada kassi kuivtoidu dosaatorit ehk CatFeederit?

Vajadus: hoida kassi toitumist kontrolli all, kui kass on suvel maal ning igapäevaselt pererahvaga kokku ei puutu.

Idee sai alguse sellest, et ülikoolis oli vaja tooteloome ja leiunduse tunnis midagi teha. Mõtlesin, et mida esitada ning jõudsin otsusele, et teen kunagise projekti ümber ja täiustan seda.

Variante oli mitmeid. Kasutada oleks saanud nii anuma pööramise mehhanismi kui ka CD-ROMi baasil töötav sahtli mehhanism. Esimene liialt keerukas ja nõrk ning teine lihtsalt nõrk. Seega otsustasin kasutada kruvimeetodit, sest sellega on hea doseerida ja töökindlus on ka tagatud. Pealegi oli mu suurimaks eesmärgiks kulutada selle projekti jaoks nii vähe kui võimalik.

Tulemus hakkab looma. Esialgu otsisin välja jupid, mida leidus kuuri all ja oma tehnika stackis, mida saaks kasutada eesmärgi päraselt selles projektis.

Clipboard01

Leidsin nii vineeri kui veetoru ning ka ühe vana kõvaketta harjade liigutamise stepperi. Kuna plaan oli teha kõik töötama 12 V pealt, et oleks ohutu, siis see mootor sobis ideaalselt (12 VDC ja 0.35 A).

Mis veel vaja oleks?

Programm peaks olema kuskil juhitav mikrokontrolleriga. Valisin Ebay-st ostetud Hiina Mini Arduino Pro plaadi koos Atmel328P kiibiga. Hinnaks kuskil 3 eurot.

Sellest üksi ei piisa. Vaja on veel ekraani, kus oleks mingi info. Valikuks osutus Nokia 5110 84×48 pikslit ekraan, millel on monokroomne ekraan ja taustvalgus. Hinnaks jällegi Ebay-st mingi 3 eurot.

Mootori juhtimiseks üksi mikrokontrollerist ei piisa. Seega valisin stepperi juhtimiseks Texas Instrumendi H-silda koodiga SN754410NE. Selle hinnaks oli umbes 2 eurot.

Clipboard02

Hea jutt selle kohta järgmisel lingil: http://www.hobbytronics.co.uk/stepper-motor-sn754410.

See hea ühe amprise vooluga kivi mootorite juhtimiseks, täpsem info andmelehelt, aga soovitan.

Nii läheme edasi. Järgmisena ühendan kruvi võlli otsa laagri, mis toetab kruvi võlli mootori vastaspoole otsast.

Clipboard03

Edasi liimisin võllile peale kruvi kaared, mis sai lõigatud vanadest DVD plaatide keskosadest. Lisaks veel väikesed papist kettad krõbuskite voolamise piiramiseks ning torule augud krõbuskite sisse kui ka välja viimise jaoks.

Clipboard04

Koos mootoriga näeb peamine kandesüsteem välja selline.

Clipboard05

Kast koos ja kruvi süsteem on ka külge pandud ning saabki hakata testima.

Clipboard06

Ilmes kohe viga, et krõbuskid moodustavad „äravoolu“ augu ette niiöelda silla ning ei taha ilma lisa vibratsioonita enam august alla torusse langeda. Selle vea kõrvaldamiseks lisasin mootorile lisavõlli, mis hakkab krõbuskeid liigutama, et ei tekiks ummikut.

Clipboard07

See on lihtne võllike, mis on pärit vanast printerist ning on ühendatud kolme hammasrattaga otse stepperi külge.

Clipboard10

Mehaanika on valmis ning põhirõhk on langenud programmi kirjutamisele. Kokku tuli seda üle neljasaja rea, kuid asi vähemalt töötab ning tulemusega võib rahule jääda.

Järgmiseks on vaja jupid prottüübi plaadilt ellu äratada ning reaalselt kokku joota. Kuna Atmeli kiip ja H-sild kasutavad omatoiteks 5 volti alalisvoolu, siis sai lisaks veel paigaldatud 5 voldi regulaator 7805. Kuna H-sild kavatseb üle kuumeneda, kui stepperil on pinge peal, siis on lisaks vaja radiaatorit, mis on pärit vanalt arvuti emaplaadi põhjasillalt. Ka lüliti jaoks on kasutatud vana ATX korpuse lüliteid ning ühenduskaabliteks IDE kaablid.

Clipboard11

Lõpuks on kõik ühendatud ja kuumaliimiga paigaldatud ja tulemus näeb karbi sees välja selline.

Clipboard12

Väljast näeb kast aga välja selline.

Clipboard13

Menüü töötab järgmiselt. Pidevalt on ees aeg, mis näitab, mitu minutit on jäänud järgmise toidukorrani, lisaks veel, et mitmes toidukord on ootel ning päevane toidukogus. Kui vajutada kahte nupu korraga alla, saab siseneda alammenüüsse, kus saab valida päevast toidukogust. Väike tutvustav video, kuidas asi töötab.

Clipboard14Clipboard15

Toitu jaotatakse hommikul 30%, lõunal 45% ja õhtul 25% päevasest kogusest. Voolukatkestust ei pea kartma, kuna kogus salvestatakse EEPROM mälusse.

Esimene toidukord antakse kohe kui masin sisse lülitada ning sealt edasi juba teine kord 6 tunni pärast ja kolmas veel kuue tunni pärast. Siis on 12 tundi pausi ja kõik kordub uuesti ehk seade tuleb sisse lülitada hommikul, et saada parim tulemus.

Kokkuvõtteks võib tootega rahule jääda, sest kass enam nälga ei jää ega pea suurt toiduhulka kohe alla kugistama.

Kui keegi kavatseb midagi sarnast ehitada, siis koodi saab minu käest privaatsena.

Andres Taklaja raadiosaates Kukkuv Õun

Soovitame väga kuulata! Kuku raadios oli huvitav saade tuntud raadiotehnika inseneri, ettevõtja, teadlase ja TTÜ emeriitprofessori Andres Talaja´ga. Juttu tehti Eesti arendus- ja teadustöö korraldustest ning sellest, millega Andres Taklaja ise oma elus rinda on pistnud.

Link raadiosaatele: http://podcast.kuku.ee/2015/05/03/kukkuv-oun-2015-05-03/

Andres Taklaja

Andres Taklaja, foto autor: Tiit Blaat

Poolprofi kassettmakk DUAL 1562

Nagu teadjamad teavad rääkida, siis kaua sa ikka ühe naisega koos elad, vaheldust ka vahetevahel vaja.

Martin Jaanuse kassettmakkEhk minu käes olnud makk Technics RS-AZ7 tüütas mind pikapeale ära, ei tegelikult ei ole tegu paha makiga. Juhuse tahtel leidsin kuulutuse, kus müüdi antud isendit uskumatult hea hinnaga. Olgem ausad, head makki alla 200 kohaliku raha naljalt enam ei leia.

dualcc1462

Esmapilgul pealevaadates on tegu kassettdeckiga nagu ikka, aga sellel on mõned “väikesed” lisaboonused. Kui kolm pead on selle taseme makkide juures tavaline nähtus, siis veidi harvem on suletud linditrakt, ehk lint tõmmatakse kahe surverulli vahele pingule. See välistab lindi juhuslikust  mahakerimisest vasakult lindipoolilt tuleva vibratsiooni ja hoiab ka surve helipeale ühtlase.

Teine “väike” erinevus on lisakiiruse  9,53 kasutamine. Ega see lisakiirus ei ole mõeldudki tavakasutuseks vaid stuudiokasutuseks, kus salvestatakse originaalheli kas mikrofonist, mikserist või teisest makist. Tänu suuremale kiirusele tõusevad selle maki tehnilised näitajad paremate lintmakkide omaduste juurde. Ehk laieneb sageduriba ja alanevad moonutused ja müratase.

Makk sai minu käes väikses puhastuse ja õlituse ning on kasutusel mul igapäevase kassetmakina.

Kokkuvõte “Praktiline elektroonikakursus algajatele” vol 2

Taaskord sai 3 märts kuni 20 aprill läbi viidud TTÜ Mektory majas “Praktiline elektroonikakursus algajatele”. Seekord juba teist korda. Kursusele olid oodatud kõik TTÜ tudengid, erialast ja õppetasemest sõltumata. Eelduseks oli huvi elektroonika vastu, varasemat kogemust polnud tarvis. Kursuse raames oli võimalik oma käega lihtsamaid elektroonikaseadmeid ehitada, neist õpetaja abil aru saada ja sealt ise edasi liikuda. Kursus hõlmas kaheksa töötuba, kokku saadi korda nädalas. Iga töötuba kestis ca kaks tundi. Esimesel kahel kohtumisel räägiti  elektroonikakomponentide tööpõhimõtetest ning  elektrimaailma põhitõdedest. Seejärel harjutasime teooria rakendamist praktikas, jootmistehnika omandamist, lihtsamate elektroonikaseadmete valmistamist. Kohtumiste käigus ehitatid valmis mitu väiksemat elektroonikalülitust…

Praktiline elektroonikakursus algajatele
Rohkem pilte leiab siit!
Kursuse läbiviiad oli seekord Markus Järve. Täname TTÜ Mektory maja kursuse läbiviimiseks kasutatud ruumide ja toetuse eest. Väike pilguheit toimunud töötubadesse:

Raspberry, HiFiBerry ja teised marjad.

Järgnev projekt võiks vabalt Vana Elektrooniku Drive-In lõuna nime kanda, kuna enamus komponente on sõna otseses mõttes kandikul ette toodud.

Proloog. Mul on tuba. Toas on ressiiver ja kõlarid. Ja toa seina taga on terass värske õhu ja kaminaga. Paneks sinna ka kõlarid.

IMG_6092

 

Sobilikud ilmastikukindlad õuekõlarid leidsin Noorest Tehnikust. Puurisin augu läbi seina, tõin kõlarijuhtmed tuppa ja ongi olemas. Ainult et sisse-välja lülitamiseks peab ikka tuppa tulema ja kingad jalast ära võtma. Helitugevuse reguleerimisest rääkimata. Ressiiveri IR pult läbi terassikatuse ja akna tuppa ei ulata.

Teine asi, mulle ei meeldinud, kui toakõlarid tühjalt kaasa mängisid.

Viimase probleemi lahendasin sellega, et ühendasin õuekõlarid ressiiveri tsoon 2-te ehk seadistasin ümber kasutamata tagakanalite võimendite taha. Nüüd sain valida eraldi helitugevust (ja isegi eraldi programmi) toas ja õues olevatele kõlaritele. Aga juhtimisprobleem ikkagi jäi.

Esialgu sai katsetatud firma Global Cache seadet iTach, mis võimaldab üle arvutivõrgu edastada IR signaale. Saatjaks on nutitelefon koos vastava rakendusega, mis annab üle WiFi ja arvutivõrgu eelnevalt selgeksõpetatud juhtimiskäsud iTach-i karbikesele. Karbikene moodustab neist jällegi IR impulsiseeria ning saadab selle kas võimendi ette kleebitud IR-dioodile või otse juhet pidi ressiiveri IR-pikenduse pesasse. Et Harmon/Kardon ressiiveril on juhtimiseks tagapaneelile välja toodud kaks 3.5mm sisendipesa, siis kasutasingi neid.

Nutitelefoni poole peal töötab mul firma CommandFusion rakendus iViewer. Kõigepealt paigaldad arvutisse nende guiDesigneri, milles joonistad nuppudest jms. elementidest vajaliku juhtpuldi ning seod igale nupuga vastava käsu, mida rakendus välja saadab. Seejärel laed nutitelefoni rakenduse iViewer, mis hakkab seda juhtpulti telefoniekraanil joonistama. Tasuta versioon tarkvarast lubab puldile teha ühe “lehekülje”, millest minule täiesti piisas.

IMG_0545

Siiani oli heliallikana kasutusel arvuti küljes olev M-Audio väline FireWire helikaart. Ühel hetkel kadus aga sellele ära uuemate opsüsteemide draiverite tugi ning olemasolevate draiveritega muutus kaart viimase OS X all ebastabiilseks. Asendust otsides oli üks eesmärk viia heliallikas arvutist välja, et süsteemsed helid, nagu näiteks e-kirja või sõnumi saabumisest teavitav kõll muusikaelamust ei rikuks. Meie majapidamise õunasõbralikku tausta arvestades peaks see seade toetama Apple AirPlay protokolli, mis kujutab endast lihtsalt muusika voogedastust üle arvutivõrgu.

Eelnevalt oli just värske sauna-helindamise kogemus Raspberry Pi miniarvuti ja vabavaralise ShairPort nimelise tarkvaraga, mis realiseerib AirPlay protokolli Linuxi all. ShairPort näol on tegu stabiilse ja töötava tükiga, probleemiks osutus ainult Raspberry heliväljundi kasin kvaliteet. Saunas lahendasin selle välise Creative SoundBlaster Play USB pulgaga, kuid tuppa soovisin midagi paremat. Pealegi võttis see USB pulk ebameeldivalt palju Pi katkestuste ressurssi.

Šveitsi firma Modul 9 valmistab spetsiaalselt RaspBerry Pi jaoks kvaliteetseid helikaarte nimega HiFiBerry. Tegu on I2S siinil oleva kvaliteetse Burr-Brown DAC-iga, mis võimaldab kuni 192kHz ja 24bit kvaliteediga taasesitust. Kaart kujutab endast trükkplaadikest, mis istub Raspberry Pi GPIO laienduspesa otsa. 29.90€ hind on sellise asja eest vägagi odav ning tuli lihtpostiga kohale vähem kui nädalaga.

IMG_0670

Aga tagasi ressiiveri juhtimise juurde. Kuna meil on juba tegu Linuxit jooksutava miniarvutiga, millel veel piisavalt GPIO porte, siis järgmiseks eesmärgiks sai seatud ühest lisakarbist ehk üsnagi kallist iTach-ist lahtisaamine ja tuua ka kogu ressiiveri juhtimine sama Raspberry sisse. Boonusena hoiaks kokku veel ühe voolupesa ja (arvuti)võrgupesa.

Raspberry/Linuxi all realiseerib sarnast juhtimisfunktsionaalsust juba OpenELEC mediamängijast tuttav LIRCd ehk Linux Infrared Remote Control daemon.

Riistvara poole pealt tinutasin makettplaadi tükikesele GPIO otsa paar puhvertransistorit ning 3.5mm pesa, et juhtkaableid ressiiveriga ühendada. Ühendusskeem on niivõrd lihtne, et ei hakka seda eraldi välja tooma, iga elektroonik, kes vähegi kolbi käes hoidnud on ning teab, kuidas transsi ühendada, mõtleb selle minutiga välja. Et LIRCd oskab signaale saata ainult ühte GPIO väljundisse, aga minul oli vaja signaale saata ressiiveri kahte eri tsooni juhtimissisendisse, kasutasin ära veel kaks GPIO porti ja lisapaari transistoreid, et oma plaadi väljundeid kommuteerida.

IMG_0690

IMG_0689

Juhtimisplaadi ühendamisel Raspberry Pi ja HiFiBerry vahele tekkis tülikas pisiprobleem: kohalikest elektroonikaäridest polnud saada trükkplaati läbivat 40-kontaktilist GPIO laienduspesa, mille ühes otsas oleks “mamma” ja teises “papa”. Lõpuks lahendasin asja kahe eraldi pistiku teine-teiselepoole makettplaati jootmise teel. Seega moodustus Raspberry Pi-st, HiFiBerryst ja minu juhtimisplaadist kolmekihiline võileib või õigemini juba paras hamburger.

IMG_0688

Viimane vaatus – hamburger ei mahu ühegi klassikalisse Raspberry Pi korpuse sisse. HiFiBerry pakkus oma lehel küll korpuseid, mis mahutasid Pi koos helikaardiga, aga mitte enam kolmandaks kihiks olevat juhtimisplaati. Lahendus tuli 5€ korpuse näol Oomipoe leiunurgast. Mõni tund puuri ja lukuviilidega nokitsemist ning valmis seadme võis riiulisse ressiiveri kõrvale tõsta.

IMG_0710